Autor: Aleksander Aspel, koostanud Külliki Vulf
Pealkiri: Kirjad Pariisist
Kirjastus: Ilmamaa
Sari: Eesti mõttelugu, 31. raamat
Tõlkija: -
Kujundaja, illustraator: Kaljo Põllu
Väljaandmise aeg: 2000
Formaat: ca 15x21 cm, 584 lk., ümbrispaberiga kõva köide
Kaal: ca 800 g
Seisukord: heas seisus vähekasutatud raamat

Märkused: «Ma ei saa kõnelda Aleksander Aspelist nii teadvalt, nagu oleks soovitav, sest ei tunne tema emakeelt ja pole järelikult saanud jagada temaga seda leiba ja veini, milleks on lapsepõlve sõnad. Ta oli ülearugi tagasihoidlik ja tihti ei püüdnudki end teistele arusaadavaks teha. Sellele vaatamata avaldusid tema õilsus ja arukus tuhandel viisil. Meil oli vestlusi, mis lubasid teda paremini tundma õppida ja panid mu temasse kiinduma.

Aleksander Aspel oli kahtlemata oma põlvkonna ärksamaid vaime Euroopas. Julgen väita, et tema saatus oli - sündmustevaesusest ja tegemiste üksluisusest hoolimata, ning vaatamata sellele, et prantsuse, hiljem inglise keel tema elu vallutasid - üks meie ajastu poeetilisemaid.

Miks siis? Eks ikka sellepärast, et tänapäeval on poeedi tõde maapagu, kas ta seda tahab või ei. Samas, tema ülesanne on koguda ja välja öelda sõnu, mis võivad olla väärtuslikud meile kõigile... Ühiste väärtuste lagunemise korral, mida näeme kõikjal toimuvat, on igaüks meist määratud üksijäämisele - ja mitte ainult (ning isegi mitte eelkõige) kirjanik, kelle teoseid loetakse ja kellele seeläbi sünnib sõpru. Kuid ühiskonna lõhustudes on siiski poeet see, kes killustuse süvenemist ja rusuva vaikuse levimist kõige tugevamini tajub... Nagu ütleb Hölderlin: tema osaks on olla rändaja, see, kes liigub paigast paika läbi algava öö...»
Yves Bonnefoy

«Luule asus temas endas. Raamatud olid tema ainus maailm, ta liikus seal nagu laps, pidevalt aarete jahil, nautides käänakuid, mida tal tuli läbida.

Kui ma loen uuesti seda diskreetset sissejuhtust, millega ta avab prantsuse luule ingliskeelse antoloogia, siis olen kindel, et tema tõeline koht oli selles teoses, omasuguste hulgas. Muidugi ei saa ma kunagi teada, kas Aspel on kirjutanud luuletusi, ja kui, siis mis keeles - võibolla kättesaamatus. Kuid miski ei võta mult veendumust, et olen saanud temalt seesmise elu pidevat valgust, Miski ei takista mind mõtlemast, et olen kohanud tema näol üht meie aja kõige tõelisemat poeeti.

Minu veendumust pole põhjustanud ükski «poeetiline tekst», vaid ühe inimese olemisintensiivsus, keda kogu elu saatis poeesia, ja kelle töö ning olemasolu minu arvates kõige otsesemalt tõestas seda, mida on teoses «Logique de la philosophie» öelnud Eric Weil: «Poeet on see, kes on tõeline inimene, ja inimene on ta sel määral, mil on ta poeet.»»
Alain Delahaye