Otsi

Kategooriad

Priidu Beier jt. (toimetajad) - ALMA MATER. LUDI LITERARII. TARTU ÜLIKOOLI KIRJANDUSLIK ALMANAHH - TÜ 1990

Priidu Beier jt. (toimetajad) - ALMA MATER. LUDI LITERARII. TARTU ÜLIKOOLI KIRJANDUSLIK ALMANAHH - TÜ 1990

Priidu Beier jt. (toimetajad) - Alma Mater. Ludi literarii : Tartu Ülikooli kirjanduslik almanahh - TÜ 1990

Rohkem infot


7,50 € -

1 toode on laos

NB! Hetkel viimane laos olev eksemplar.

Autor: Priidu Beier jt. (toimetajad)
Pealkiri: Alma Mater. Ludi literarii : Tartu Ülikooli kirjanduslik almanahh
Kirjastus: Tartu Ülikool
Sari: -
Tõlkija: -
Kujundaja, illustraator: Andrus Kasemaa
Väljaandmise aeg: 1990
Formaat: ca 15x22 cm, 152 lk., pehme köide
Kaal: ca 210 g
Seisukord: heas seisus vähekasutatud raamat

Märkused: Almanahhi on koondatud Tartu Ülikooli tudengite luule-, proosa- ja esseistikakatsed.

Eessõnast:

Idee järgnevad leheküljed kokku panna tekkis pisut varem, kui hakkasid esile tulema katsed taastada kodumaises avalikkuses need üliõpilasor­ganisatsioonid, mis 1940. a. sügissuvel olid Eestis põranda all ja jätkasid oma tegevust kõigi nähes ainult emigratsioonis. Umbes 1987. a. , kui Tartu Ülikooli tudengite, õppejõudude ning vilistlaste loomingust kujuneda võiva ühise almanahhi koosta­misest kõnelema hakati, oli tunne, et see on väga radikaalne ettevõtmine. 1973. - 1974. a. paiku koostatud almanahhi käsikiri pandi kui "dekadent­lik" ja "ebakonjunktuurne" seisma. Kadunud dots. Jaak Põldmäe kinkis selle mulle ning nagu temal nii ka minul - nagu küllap teistelgi - oli valdavaks see arvamus, et niisuguste üritustega võib ülikoolis üksnes tuult tallata. Ülikooli ajalehe "Krapp" oli vist ainus koht, kus ülikooli sees sai midagi ilukirjanduslikku lugeja ette saata ja sellegagi oli vahete-vahel sekeldusi.

Enesestmõistetavalt ülikooli peahoones asunud seminariraamatukogu, seminarka, viimine teadusosakonna eest ülikooli kirikusse likvideeris tudengitest boheemkonna selle kogunemiskoha, kus ja mille ees valitses too kodune vaim, mis inspiratsiooni vähemasti soosis. Ning ülikooli vana kohviku, Kohve ruumide jagamine seisuste vahel ära jättis noored - ent sugugi mitte ainult noored - intellektuaalid ilma sellestki kooskäimiskohast, mis neile pärast "Werneri" vallutamist pensionäride, kuid ka kahtlaste saatuseheidikute poolt veel oli jäänud. Uue alma­nahhi kokkupanek tundus selle kõige järel tõesti niisuguse julgustükina, mis rohkem kui miski muu demonstreerib salgamatut loomistahet.

Praegu, mil ma neid ridu kirjutan, on minu ees "Üliõpilasleht. Eesti üliõpilaskonna häälekandja. Proovitrükk" 14. novembrist 1989. Pärast seda, tudengiorganisatsioonide taastamist, pärast noor­tefoorumeid, pärast üliõpilaskonna ühisaktsioone fosforiidikatastroofi ennetamiseks, rahvusvärvide väljatoomiseks ja sõjaväe kontrollimatu valitsemise vastu on järgnevad leheküljed juba nagu pisut ajaloolised. Kuid ma ei häbeneks seda. Ja vähe sellest. Need leheküljed näitavad ka ajaloolistena seda kokkukuuluvust, mis tekib sõltumatult sellest, kas sa isiklikult tunned oma vaimseid kaaslasi või ei.

Kirjandusliku mõtlemise ajalugu rahvusliku Tartu Ülikooli seinte vahel on veel täiesti uuri­mata. Isegi meenutatud on seda ainult tükati ja vaevalt, et tema läbitegijailgi on olnud korralikku ettekujutust oma eelkäijate taotlustest ning järeltulijate suhtumisest nende eelkäijatesse. Ent kogu välise isolatsiooni kiuste tekivad loovalt mõtlevate ülikooli läbitegijate püüdluste vahel ikkagi vältimatud seosed, mis ühendavad erinevategi epohhide inimesi. See on ennekõike varjamatu tahe kuulutada oma seisukohti ja nägemusi. Muidugi kirjutab vananev inimene sootuks teisiti. Temal on juba võimalik hinnata seda teed, mille ta debüüdist alates on läbinud. Alustaja ei pruugi aga sugugi teada, kuhu ta pärast esimest teetähist pöörab. Kuid just see annabki talle teatava naiivse trotsi, mis õnnelikel juhtudel päästab konventsioonide vangistusest ja ehk juhib toredate leidudeni.

Soovitan käesolevat almanahhi lugeda võimalikult vabana skeptilistest eelarvamustest. Mida rohkem me nende kütkes oleme, seda vähem oleme valmis rõõmuks ja julguseks teha avastusi.

13. novembril ’89 Tähtveres
Peeter Olesk